Journal

3. novembril tuli välja Jóhann Jóhannssoni album "Fordlandia". Teadmiseks mitteteadjaile: JJ on islandi helilooja, muusik ja produtsent, kes on vast enim kuulsust kogunud kui Apparat Organ Quarteti asutajaliige. Kuna ta kodukal on "Fordlandia" iga lugu kenasti lahti seletatud, ei hakka ma seda siin ümber jutustama. Küll aga teen teile ettepaneku vaadata mu praeguse lemmikloo videot.

Jóhann Jóhannsson Melodia (Guidelines for a Space Propulsion Device based on Heim´s Quantum Theory)

Kummaline, kuidas mõni artist võib juba esimesel kuulamisel kõlada nagu midagi väga kuulsat, kuid lähemal uurimisel selgub, et keegi ei tea tast midagi ja isegi Last.fm-is on ta lugusid vaid poolteist tuhat korda kuulatud. Sellise üllatuse osaliseks sain kaks päeva tagasi esmakordselt Joey Casio küttelugusid kuuldes. Mulle tutvustati teda kui eelmise aasta musablogide staari, aga kui ma nüüd natuke lähemalt asja uurisin, paistab ta ikka väga suvalise myspaceri moodi olevat. Kuid ärge laske end sellest hirmutada! Minu meelest kõlab ta päris tantsutavalt oma Casio süntidega. Selline hiphopi rütmist elektro taustal karjumine, kuigi ta esitleb end elektroonilise pungina. Tuletab millegipärast Von Südenfedi meelde natuke.

Üht vana intervjuud võib lugeda siit ja myspace on tal siin.

Joey Casio - Now

Ukul külas käies ja ta muusikat kuulates on mul alati konspekteerimisvahendid käepärast, kuna koju jõudmise ajaks oleks muidu vähemalt pooled nimed ammu meelest läinud. Siin on värskeim nimekiri musitseerijaist, kellega ma end kiiremas korras kurssi tahaksin viia. Leidub nii tänapäevast breakcore'i, vanaaegst proget, improvisatsioonilist džässi kui ka terve posu avangardi selle sõna kõige ebamäärasemas tähenduses.

Alvin Curran
Alec Empire
Alvin Lucier
Art Zoyd
Baroness
Bogdan Raczynski
Carnival in Coal
Christina Kubisch
Derek Bailey
Gnidrolog
Grossstadtgeflüster
Harmonium
Kramer
Momus
Ornette Coleman
Silver Apples
Susuma Yokota
The Capricorns
Tom Cora

CSS-ga on minu peas segased lood. Alles see oli kui nende „Let’s Make Love And Listen Death From Above“ muusikablogidest laiema üldsuse kuuldeulatusse sattus ja suisa hitiks muutus. Fännati videot ja nõksutati puusi. Siis tuli juba nende debüütalbum välja ja ehk liigagi paljud lahedad muusikanautlejad täitsid Internetis leiduvad about me ja favorite music väljad väidetega music is my hot sex või music is my boyfriend. Pikapeale polnud see eriti huvitav ja tegelikult ei mõjunud nende tantsuloodki enam nii säravalt kui alguses. Mõnda aega tagasi jõudsid minuni kaks lugu nende uuelt albumilt. Rat Is Dead (Rage) pani mind lihtviisiliselt nördima. Tuim biidiandmine ja polnud nagu vaimukaski. Olin kurb. Kuulasin siis lugu Left Behind, mis mõjus veidi kaasakiskuvamalt, kuid jäi siiski leigeks ja umbes sama erutavaks kui pühapäeva pärastlõuna. Natuke hiljem õnnestus küüned taha saada tervele albumile ja kahjuks ei rabanud mind ka ükski teine lugu. Minu jaoks jäävad Donkeytipphetked nende debüütalbumi keskmise taseme piirile. Kas aeg on lihtsalt edasi läinud ja 2007. aasta laadis asja ajamine mõjub aastal 2008. vanamoodsana? Kas CSS on alla käinud? Kas nad olidki lihtsalt paari hiti kollektiiv? Kas asi on mu isiklike maitse-eelistuste muutumises? Mine võta kinni. Ma pole veel ühtki arvustust lugenud, nii et ma tegelikult ei imestaks üldse, kui mingid autoriteedid selle üllitise laeni kiidaks. Vähemalt mu esialgse arvamuse järgi olen ma mõõdukalt pettunud. Kuid kes teab, võibolla pean lihtsalt veel kuulama.

Maailmas on väga palju väikeseid ja natuke suuremaid poisse, kellele meeldib kitarri näppida ja ebalevalt Metallica soolosid tinistades lihtsameelseid tütarlapsi vaimustusest oigama panna. Kaugeltki mitte kõik neist ei jõua musitseerimisega oma magamistoast kaugemale, rääkimata siis oma tõelise bändiga ehtsa kontserdi andmisest. Veel vähem on nii kaugele jõudnute seas selliseid kollektiive, keda publik edaspidigi näha ja kuulda sooviks. Ma arvan, et Szegedi bänd The Void võib end nende hulka lugeda küll.

Kuulsusest on see metalsekstett muidugi kaugel - neid pole isegi mitte last.fm'is ja kahest tegutsemisaastast läks esimene peamiselt proovide nahka ja publikule end ei näidatud. Pealegi on ilmselgelt keeruline endile maailmaturneed korraldada, kui ollakse üliõpilased kusagil Kesk-Euroopa perifeerses linnas, millest suurem osa inimesi oma elu sees mitte midagi ei kuule. Aga see on ükskõik, sest nagu kitarrist Dániel on öelnud: "See, kui head muusikat me teeme, ei sõltu sellest, kui palju inimesi meie kontserdile tuleb."

Nagu mainitud, on bänd kuueliikmeline. Kuna internetist just üleliia palju nende kohta midagi ei leia, põhineb mu info peamiselt isiklikel kogemustel. Näiteks trummar Gábori kohta ei oska ma mitte midagi öelda kahjuks. Aga üleelukaunite juustega sündimees Péter õpib konservatooriumis näiteks tšellot! Päris post-rock temast mu arvates. Klahvid toksimine tuli tal aga samuti edukalt välja. Vokalist György on muidu mõõdukalt häbelik poiss, aga kui ta lavale lasta, läheb täielik põrgu lahti. Tagasihoidlikkusest pole enam juttugi ja kuigi ta rögina sisust ei suutnud vähemalt mina küll midagi aru saada, kõlas see päris hästi. Siinkohal kasutaks ka võimalust ning tunnustaks teda püüdluse eest soome keelt õppida (olgugi et ta pärast esimest tundi ürituse pooleli jättis). Bassist Gábori kohta mul kahjuks andmed puuduvad, aga laval ma teda ükskord nägin ja ei täheldanud erilisi möödalaskmisi või -panekuid. Siis on veel kaks kitarristi - Dániel ja Zsolt. Kui ma Zsolti laivis nägin, paistis ta kusagil täiesti oma maailmas olevat seal kusagil pimedas lavanurgas pilliga nahistades. Vabal ajal on ta aga hoopistükkis usin džässikuulaja, aga see pidavatki kogu bändi iseloomustama, et kõik äärmiselt erinevat muusikat kuulavad, kuid kõigist oma kogemustest siis ikkagi metali kokku segavad. Teine kitarrist, Dániel, on väga pika muusikalise taustaga - esimese kitarri saamisest on tänaseks möödas juba neliteist aastat ning selle aja sisse mahuvad nii kuus aastat klassikalise kitarri õpinguid muusikakoolis kui ka neli aastat džässikoolitust. Sel ei ole küll ta muusikukarjääri kulgemisega ilmselt midagi pistmist, aga avaldaks siinkohal kiitust ta emale, kes väga head pitsat teeb. Vot sellised põnevad faktid siis kuulsuse-eelses faasis olevaist poiskadest.

Põhilisimast pole ma aga veel midagi rääkinud. Muusikast siis. Nende viljeldav meenutab death metal'i meloodilist kurameerimist eri sorti -core'idega. Mitte päris minu huvi- ega teadmistepiirkond, aga sellegipoolest suutsid nad eilsel kontserdil tekitada minus tahtmise taas üle pika aja oma metalivarud välja kaevata ja ehk midagi uutki juurde otsida. Vahelduseks rõõsale tantsumuusikale ja eelmise kevade tegijatele, kellest ma kuidagi üle pole saanud... Nad ise leiavad sarnasusi enda ja Arch Enemy, In Flames'i, Soilworki ning Machine Headi tegemiste vahel. Jään taaskord hätta, kuna kui In Flames ja üks Machine Headi lugu välja arvata, ei tea ma neist bändidest õigupoolest midagi. Aga mis siin ikka jaurata, tõmmake parem nende kodukalt omale The Voidi äsjailmunud debüütplaadike ja kaege ise perrä! Nagu minu kogemus näitab, ei pea olema sugugi tr00 grindgorist või midagi muud säärast, kuna nad võivad meeldida ka lihtlabasele eklektikule. Või mine tea, äkki nad ei kõlba kuhugi ja ma olen end puhtsubjektiivsetest sümpaatiatest mõjutada lasknud? Ootan tagasisidet!

Ungarikeelne intervjuu Dánieliga (kui midagi aru ei saa, siis saate vähemalt nummi poisi pilti vaadata):
http://www.radioe.hu/content/view/1823/47/

Siit saab igati legaalselt omale kogu minialbumi tõmmata: http://www.thevoid.extra.hu/?act=musics

Nad on esindatud ka myspace's: http://www.myspace.com/thevoidmusichungary

Oioi, milline pärl Fonal Recordsi salvest ja mina polnud enne üldse kuulanudki! Piinlik ja kurb! Aga parem hilja kui jne. Proovige ka teie Eleanoora järele. Loos "Maailmanloppu" on vokaal mu meelest vaat et rahvalaululik, aga sallitallamisest on muidugi asi kaugel, sest kelmikalt monotoonsed sündirütmid, natuke perversne video ja see aeg-ajalt esile tulev ding-dong heli ei anna selleks lihtsalt vähimatki võimalust.



Kaege ka Eleanoora Rosenholmi myspacei lehekülge, seal saab lisaks mõnda lugu kuulata. Koduleht on tal ka päris kompu, isegi laulusõnu on lugemiseks üles pandud.

Üleeile kuulsin üle pika aja kogemata Tricky sensuaalset háált ja sellega meenus, et seoses 2008. aasta káttejóudmisega vóin táhistada kümne aasta möödumist Tricky "Broken Homes" singli váljaandmisest. Ühtaegu nii südant soojendav kui ka enesehinnagut tóstev on meenutada, kuidas ma selle singli 12-aastasena omale ostsin. Trickyt ma siis natuke juba tundsin, kuid kuna loos "Broken Homes" on temast rohkem hoopis PJ Harvey háált kuulda, sain niimoodi kogemata selle naise olemasolust teadlikuks. Otse loomulikult ei saanud ma asja sinnapaika játta ning katsusin vóimaluste piires veel rohkem PJ Harveyt endasse ahmida. Mis kóik sellest alguse sai, on minu jaoks siiani üks olulisimaid suhteid kellegi muusikaga üldse. Ei ole ma ka Trickyt unustanud, kuigi ta meenub mulle pigem hooti, kusjuures tavaliselt just perioodil hilissügisest hilistalveni. Ilmselt on see ta háále hámar meelelisus, mis minu jaoks kuidagi sobivalt selle pimeda ajaga kaasa vóngub. Mis sellesse singlisse puutub, siis on sel plaadil esindatud veel lood "Anti Histamine" ja "Money Greedy", millest viimase algushááled mul alati árevaid külmavárinaid tekitavad.

broken homes
Money Greedy

Minu jaoks on 2007. aasta parim album ilma váhemagi kahtluseta The Arcade Fire'i Neon Bible ja ühtegi teist preemiat ma válja ei anna. Aasta alguses ei olnud The Arcade Fire mu jaoks miski, mártsis sain ma ilmutuse ja valgustuse osaks ning see vallandas kummaliste kokkusattumuste ahela, mille tulemusel ma 11. juulil Itaalias neid oma silmaga nágin. See juba on midagi ja Intervention kisub praegugi vahel pisara silmanurgast válja.

Póhimótteliselt tahaks midagi head öelda ka The Nationali, Klaxonsi, !!!, LCD Soundsystemi, of Montreali ja PJ Harvey kohta, aga las see róóm jááb kellelegi teisele. Seda enam, et viimase kahe kvartali uus muusika on uue elukorralduse tóttu mu kórvust peaaegu táiesti mööda láinud. Hoidkem pöialt, et kunagi tulevikus see ára tasub ja tánu sellele helivaesele poolaastale edaspidi terava ja objektiivsema kuulmismeelega olen.